Turism  

Maale elama


Bussireis läbi Sõrvemaa

SÕRVEMAA LOODUS LÄBI KÜLALISE SILMADE

Ühepäevane bussiekskursioon

Koostaja: ÜLLE VINNI
Kuressaare, 1997

Inimene on üks osa keskkonnast,
kelle partneriks on maa ja loodus.

Sissejuhatus

"Looduslik maastik inimese ümber ei ole tumm vaid sellel on alatine kahekõne inimesega, olgugi, et ainult vormides ja sümbolites. Vastukõnes inimesele on põlistes asupaikades kas igasugused maastikuvormid kivid künkad veed, millele omistatakse erilist tähtsust või ka ainult traditsionaalsed kohanimed. Sest vaatekohast muutub ka looduslik ümbrus kultuur-maastikuks."

Nende ja alljärgnevate ridade autor on Pammast pärit etnograaf Gustav Ränk.

"Eesti talupoja kultuur on igipõline ja kogu meie olemise aluseks on ka praegu veel küla. Ei ole vist ühtegi teist maad, kus oleks nii palju kohanimesid: puud, kivid, aiad, veelombid jne. Inimene oli üks selle keskkonna vääramatu osa ja tal oli lugupidamine oma partneri vastu, kelleks oli maa ja loodus."

Marsruut hõlmab kolme valla territooriumi: Kaarma, Salme ja Torgu.

Ajal, mil talupojad hobuvankriga üle Põduste silla varahommikul linna turule värsket piima ja võid, kindlasti kala ja muud tarvilikku müütama sõitsid, võttis neid siinkandis vastu isuäratav magussaia lõhn. See oli linna lõhn. Sõites piki mereäärset lahesoppi möödume Loode tammikust. Siinne rannikumaa on pehme merelise kliima tõttu soodsaks kasvukohaks laialehelisele metsale. Meie rahvuspuu keskmiseks vanuseks on siin 150 aastat. Siin võib loodusesõber Eesti ühe kaunima orhidee kauni kuldkinga (Cypripedium calceolus) ilu nautida.
Mullutu-Suurlahe moodustab kaheosaline rannajärv, mis on tuntud oma ravimuda poolest ning on ka veelindude meelispesitsuspaigaks.

Ületades Nasva jõge, mis ühendab Suurlahte Liivi lahega, tuleb rõhutada jõe vee- ja kalarikkust, mis algul kaluriküla, hiljem jõuka asula arengule tõuke andis. Omapäraks on seegi, et Nasva nii nagu Tori jõgigi võib kevadise suurvee aegu voolata vastupidises suunas ning kaldaäärsed alad üleujutada.

Mändjala-Järve liivarand ja luited lausa meelitavad end imetlema. Järve luidestik paikneb Kuressaare-Salme maantee ja mere vahelisel alal. Luiteesise ranna moodustab 15-30m laiune veeriselise liiva riba, mida maa poolt piirab 2-3 m kõrgune mere ja tuule erosioonile alluv liivaastang. Kõrgeim astang on umbes 8m. Astangust sisemaa poole järgneb 100-150m laiune luiteala, kus madalate ebamäärase kujuga luidete keskmiseks kõrguseks on 1,5m. Kõrgeimad jäävad ala lõunaossa, kus nende kõrgus küünib 5m. Luidete pealttuule küljed on enamasti nõrgalt taimestunud, alltuuleküljed aga täielikult taimedega kinnistunud. Käesoleval ajal esineb nõrka tuulekannet ja madalate luidete kujunemist astangu serva piirkonnas. Iseloomult Järve luiteile lähedased on Tehumardi luited. Ka luidete all moodustavad olulise osa meres settinud liiva ja kruusa kihid.
Järve ja Tehumardi luidete metsastunud alal valitsevad erivanuselised sambliku ja pohla kasvukohatüübi männikud, mis astangu serva piirkonnas on harvikuilmelised ilma pideva alustaimestikuta. Rannast eemal on alustaimestiku põhiliikideks kadakas ja pihlakas, vähem esineb türnpuud ja kukerpuud. Metsatuka lõppedes avaneb ees vasakul II Maailmasõja ajal veriste lahingute tallermaaks olnud ning sõjategevusest laastatud Tehumardi väli. Langenute mälestust hoiab elavana murtud mõõka kujutav mälestusmärk.

Maantee kulgeb mööda Salme madalikku Salme jõeni, mis on Sõrve poolsaare, mille pikkus on 32km ja suurim laius 10km, looduslikuks piiriks muu Saaremaaga. Jõe laius on lääneosas 2m ümber ja idaosas, siin Salme valla keskuse juures kuni 7m. Kuna jõgi läbib ainult veidi üle merepinna tõusvat tasandikku, siis puudub sel selgeilmeline voolusuund. Salme jõe põhja on viimase 10 aasta jooksul kahel korral muda väljatõstmise teel puhastatud, et päästa veekogu kinnikasvamisest. Salme jõgi on viimne jäänus väinast, mis alles hiljuti eraldas Sõrvet muust Saaremaast. Nimigi on tuletatud salm-est - väike kitsas väin. Ka rahvajuttudes leidub jälgi selle kohta, et Salme olevat veel sakslaste maaletuleku ajal olnud nii lai ja sügav, et teda mööda võis laevadega liikuda, kõneldakse koguni laevajäänuste leiust Salme madalikust. Teise jutu järgi olevat jõgi vanakurja kaevatud, kes tahtnud Sõrvet Saaremaast eraldada. Suur Tõll aga ajanud ta plaani nurja. Siinse rahva huvist eksperimenteerimise vastu annavad tunnistust suurte merekarpide leiud jõemudast. Omaaegsest Salme väinast pärinevate osadena tuleb vaadelda ka ümbruskonna madalaid juba kinnikasvanud või kinnikasvavaid järvi-laguune.
Salme valla ajaloost ja tänapäevast ning siinse keskuse kujunemisest räägime pikemalt tagasiteel. Teeme pikema peatuse ja kinnitame keha Salme restoranis.

Suurimaks tööstusettevõtteks Sõrves on Läätsa kalatööstus. Varem toimus kala ümbertöötlemine ja kalajahu tootmine Salmel. Kuna kalakonservide tootmine on seotud reovetest tingitud merevee saastusega, siis praeguseks käivitunud puhastusseadmete ehitamise ühisprojekt Eesti- Soome- Rootsi vahel on teretulnud ettevõtmine.

Sõrve poolsaare kitsaim koht, (1,6km), on Üüdibe kohal. Vasakule jääva Liivi lahe põhi on liivane, meist paremale jääva Läänemere põhi aga munakalisem ja rühksavine.

Kriitsi-Mäe randvall algab Salme tasandikult ja kulgeb Üüdibe küla lõunaservani. Siinsetele randvallidele tüüpiliselt koosneb seegi kitsamas ja kõrgemas osas kruusast, lamedamas ja laiemas osas liivast. On kuhjunud põhimoreensele tasandikule.

Imara (ka Imari) juurest algab edelasse kulgev pikk künnis, mida nimetatakse Sõrve kirdesääreks ja seda mööda kulgebki Kuressaare-Sääre maantee. Kogu Sõrvet läbib keskkõrgustik ida- lääne suunas, omades suurimat kõrgust merepinnast 36,6m.

Anseküla kirikumännik on vanim teadaolev kultuurpuistu siinkandis, endise kiriku asukohast umbes 200m lõunas. Pindala oli 11,3 ha, külvatud adravagudesse. Rajati 1850.a. paiku kirikuõpetaja M. Körberi algatusel maantee kaitseks tuiskliiva eest. II Maailmasõja ajal langetasid sakslased männiku, et kaevikute tarvis ehitusmaterjali saada. Rajati ajavahemikus 1848-1867.

Anseküla rannast 7-8 km kagu suunas kulgeb meres Leetserahu madalik, millel lasub keskmiselt 6m vett, kohati aga küünib tasandik lausa veepinna lähedale. Siinkandis ringi liikudes ja looduse ilu nautides võib kohata taimi, millede kodukohaks on lõunapoolsemad alad. Nii on Anseküla ja Tiinuse maadelt leitud haruldast tulnukat, pehmet kure-reha (Geranium molle), samuti põldkortslehte (Alemilla arvensis) ja tuitähtpead (Scabiosa columbaria) ning kuivadelt merelähedastelt kohtadelt kaljukressi (Hornungia petraca).

Viieristi mägede näol on tegemist Litoriinamere ranna- astanguga, mis 4 km katkematu lõiguna ulatub Vintrilt Koltsi külani. Astangu serv on 24-27m kõrgusel merepinnast, astangu jalamil levib 10-50m laiuse vööndina lubjarikastest vetest toituv allikasoo. Kaitse alla on Viieristi mäed võetud eeskätt botaanilise objektina, kuna siin on leitud 22 looduskaitsealust ning 13 Eesti Punasesse Raamatusse kantud taimeliiki. Tähelepanuväärseim on püramiidjas akakapsas (Ajuga pyramidalis), mille ainus teadaolev kasvukoht ongi siin. Astangu peal leidub rohkesti püstist hiire-hernest (Vicia cassubeca), mis kasvab siin oma areaali põhjapiiril. Astangu nõlval kasvab arvukalt tervelehelisi tuhkpihlakaid (Sorbus rupicola), suurim üle 8m kõrge. Subatlantilise perioodi reliktina leiame jugapuid (Taxus baccata). Jugapuu vajab metsa kaitsvat varju, ei kanna alati vilju ja paljuneb osaliselt vegetatiivsel teel. Selle punakaspruunist raskest tihedast ja mädanemiskindlast puidust valmistati vanasti tarbeesemeid, mis saigi jugapuule saatuslikuks. Nõlval on rohkesti luuderohtu (Hedera helix), mis harilikult roomab maapinnal, harvemini ronib puutüvel, meil õitseb imeharva ja on külmaõrn. Floristiliselt rikas on astangualune allikasoo, kus leidub alpi võipätakat (Pinguicula alpina) ja tömbiõielist luga (Junus subnodulosus), mis siin esineb oma loodusliku levikuala kirdepiiril. Haruldasest taimekooslusest võib märkida pruuni sepsika, raudtarna ja villpea-niitja tarna kooslusi. Allikasoos on esindatud sellised looduskaitsealused orhideed nagu soo-neiuvaip, vööthuul-käpp, kahkjaspunane käpp, kuradikäpp, balti käpp, Russowi käpp, harilik käoraamat ja kärbes-õis. Viieristi mäed taotletakse riigi looduskaitsemaaks haruldaste taimede, veesäilitusala ning Litoriinamere rannaastangu ja luidete kaitseks. Viieristi mäed on looduskaitse all alates 1973. aastast, seega on siin keelatud ehitus- ja kaevetööd, metsamajanduslikud tööd, veereziimi muutmine; lubatud on sanitaarraie, kujundusraied talvisel ajal, teaduslikud uuringud.

Enne Viieristit, maanteest paremale jäävasse metsa jäävad rahvapärimuse järgi imettegevad allikad. On teada, et jõululaupäeval ja vana-aasta õhtul toodud Ohvri- ehk Silmaallikalt ikka imevett.
Vahetult peale astangut avaneb meile trööstitu kruusakarjäär, kus kruusa kaevandamisega on tekitatud korvamatut kahju kaitseala looduslikule kooslusele. Ancylus- rannajoonest kõrgemal avanev (vanem) rannakruus ühes sõmera ja liivaga on kihitatud ja ülalt 0,3-0,5 m paksuselt porsunud: kruus on rauaoksüüdist kollakaspruun, lubjaga kergelt tsementeerunud ning sisaldab saviainest (on tolmune). Sügavamal need omadused puuduvad. Siin Viieristil on kruusakihi tüsedus kohati kuni 12m. Sellise koostisega kruusa leidub ka Lõopõllu, Kargi ja Mäebe karjäärides.
Suur kruusa vedamine toimus 50-ndate algul, mil venelased Lääne-Saaremaale ja Sõrve raudteed ehitasid, et sõjamoona siit sadamate kaudu minema viia. Töö jäi hiljem katki ja mööda endisi raudteetammisid jooksevad nüüd üllatavalt sirged maanteelõigud. Esimesed kitsarrööpalised raudteeharud olid 1917-1918.a. Saaremaal sakslaste ehitatud, Sõrveni tookord ei jõutud.

Teades, et siinsed pinnavormid on mere tekitatud, mis aastatuhandete jooksul on murrustunud, sortinud ja siis kuhjanud siia mannerjääst mahajäetud rusu ja mõeldes tagasi Ancylus-ajale, mil siinsetel aladel loksus vaid vesi - on kummaline tõdeda üheainsa, Koltsi järve, olemasolu poolsaarel. Seegi 1 km pikkune nõgu jääb sooja suvega kuivaks. Sisevetelt veevaeses Sõrves voolab ka 3 suuremat oja: Siplase (ka Jämaja), Väike-Kaunispe ja Lõu.

"Ta püstitas endale ülesande Saaremaa korrapäraseks aiaks muuta" nii iseloomustas valgustusajastu silmapaistva poliitika- ja ühiskonnategelase B. von Campenhauseni siinset tegevust ajaloolane Peter von Buxhoeveden (1787-1841). 1795.a. otsustas Campenhausen Saksa metsateaduse kohaselt ise Sõrve metsade ajakohast majandamist korraldada. 1796.a. valmis tal kahe aasta töö tulemusena 30-leheküljeline metsamajanduskava, milles iseloomustati lankidel kasvavat metsa, näidati peamised puuliigid ja tarbepuidu osa, lamapuiduhulk ja kasutamise võimalused, järelkasv, mullastikuolud. Huvitav on märkida, et siit mõne km kaugusel kasvab Sõrve metsade vanim mänd "Ingelandi metsavana", oma 350 aastane.

Möödume kaitseala nimetust taotlevast Kaavi metsast, kus on juba 1965.a. kaitse alla võetud jugapuu ja luuderohu kasvukohad. 31 leitud põõsakujulise jugapuu hulgas on mitu puukujulist. Suurim jugapuudest on 9,4 meetri kõrgune ja kaheharuline (harude ümbermõõdud 0,58 ja 0,51m) puu, mille ümbermõõt juurekaelalt on 1,1 meetrit. Luuderohi kasvab Kaavi metsas põhiliselt roomavana. Kuivanud köitraagude järgi võib oletada, et varem oli luuderohi siin väga massiline ja tõusis puutüvedel kuni 5,5 meetri kõrgusele. Astangul, mille suhteline kõrgus on 10 meetrit, kasvab 60-aastane sinilille kasvukohatüüpi männik koos väheste kuuskede ja kaskedega; nõlva jalamil aga 100-aastane kuuse-sanglepa enamusega kõdusoo segapuistu, mille koosseisus on mändi ja kaske.

Kaavil Mäebe poe tagant Riiu soo poole liikudes leiame tihedas võsas järsul rannaastangul ühe Sõrve suurimatest pooppuudest, mis on 1970.aastast kaitse alla võetud. Puu kõrgus on 17 ja ümbermõõt 1,96 meetrit.

Mõntu astang moodustab praeguse ranna Kagu-Sõrves, mis algab Allinga maaninast kirdes, kujunedes välja randvallist, jätkub edelasse, kus jällegi läheb üle randvalliks. Suurima kõrguse saavutab endisest Mõntu mõisast järele jäänud pargi kohal. Mõntu park on olnud kuulus oma liigirikkuse poolest. Näiteks viljakandvaid kreekapähklipuid oli Eestis juba enne II Maailmasõda; Mõntu mõisa pargis kasvas suur terve kreeka pähklipuu, mis oli tuntud ka Lääne-Euroopa puuviljakasvatajatele. Nende arvates oli see Euroopa põhjapoolsetele piirkondadele sobivate talvekindlate sortide aretuse väärtuslik lähtevorm. Sõrvest saadud kreeka pähkli seemnetest on tol ajal edukat järelkasvu saadud mitmetes kultuuraedades Saaremaal ja kaugemalgi. Võrdlemisi maitsva tuumaga, umbes 7g massi ja õrna kestaga pähkleid kannavad siinsed puud. Pargi loodeosas on pärnadest, vahtratest, jalakatest ja hobukastanitest koosnev allee. Dendroloogiliselt väärtuslikum on siin kasvav euroopa nulg kõrgusega 18,5m ja läbimõõduga 70cm, mis annab looduslikku uuendust. Lisaks nimetatud alleepuudele leidub pargis harilikke mände, saari, tammesid ja haavapuid. Põõsastest näeme siin sirelit, ebajasmiini, lumemarja, hõbepaju ja viirpuu liike. Pargi piiriks on idas meri, lõunas plankaed, põhjas vana kraav ja läänes maantee. Jalutades läbi pargi 3m kõrguse astangu servani tuleb meil teerada jagada siin massiliselt esinevate viinamäetigudega.

Mõntu sadama rajamisel I Maailmasõja ajal arvestati sobilikke looduslikke tingimusi. viimati Nõukogude armee mereväebaasina kasutatud sadama ühe edasise funktsioonina nähakse kohaliku rahva poolt võimalust Läti küla Kolka ja Mõntu vahelise praamiliini avamiseks.

Reisime mõttes tagasi kaugesse minevikku ja püüame ette kujutada siinse võrdlemisi karmi loodusega ala inimeste elu-olu.

Minevikus valis inimene endale elupaigaks rannaalad, ikka selleks et merest igapäevast elatist saada. Ajapikku õpiti põldugi pidama ning talumajapidamine tasus end ära. Seda taipasid sissetungijadki, olgu nad viikingid põhjapoolsematelt aladelt või hilisemad ristiusu levitamise sildi all siia tunginud germaanlased. Alates 13. saj. tuli siinsel vabal inimesel oma töövilju ülematega jagada, kas riigi-, rüütli-, kiriku- või näiteks karjamõisale mingil viisil kasu tuua. 17. saj. võib lugeda külade tekkele soodsaks ajaks. Rootsi-aja lõpp tõi koos Põhjasõjaga kaasa kohutava katkulaine. 1865.a. reformiga lubatud liikumisvabadust kasutades mindi Sõrvest Kuramaale suiliseks, Pöide viljakamatele maadele põllutööliseks ja välismaa laevadelegi. Ikka oli mees kodunt kaugel ja visa naine põllul küürutamas, loomi talitamas ja lapsekarja kantseldamas.

Küladele saatuslikuks said näljahädad: 1866-69 ikaldusaastad, 1886-87 liigne vihm ja 1888.a. suur põud.
Eesti Vabariigi aegu püüti põllupidamist ikka au sees hoida, levinud olid ühistud.
Peale II Maailmasõda hakati robinal suurtootmisele üle minema, kalapüükki jäi kolhooside õiguseks ja lihtinimest piirivalve merele ei lubatud, paadid kästi hävitada.

Oleme oma teekonnal läbi sõitnud mitmetest endistest elujõulistest küladest. Kevadeti tunneme talukohtade rohtunud varemed ära õitsevate sirelipuhmaste järgi. II Maailmasõda käis 1941.a. esimese õuduslainena ja 1944 a. teistkordselt, mil sakslane taganemise käigus kõik põletas. Läbara küla ennesõjaaegsest 240-ne inimesega 43 majapidamisest on tänaseks külla jäänud vaid 1 hingeline.

Oleme jõudnud kohta, kus Liivi laht ulatab käe Läänemerele.

Sõrve poolsaare kõige kaugemale merre ulatuv tuletorniga maatipp moodustab pika aheneva sääre, mis lõpeb laidude ja madalikega. Vesitükimaa laide on kokku 6 ja need moodustavad 2,7 km pikkuse rea Sõrve säärest lõunasse. Sõrve madaliku e. Kuivasääremaa veepealseteks osadeks on Vesitükimaalaiud. Madalik ulatub säärest 5,5 km kaugusele, sellest lääne pool on meri madal, ida suunas sügavneb aga kiiresti. Selle tõttu kasvavadki laiud lääne ja lõuna suunas.

Enamus saarekestest on mere poolt üleujutatavad, seetõttu on valdavad taimeliigid halofüülid. Siin leidub 16 taimeliiki. Sõrve säärele kõige lähemal asuval Laiatükimaal kasvab aga 77 liiki. Kaitsealustest taimedest nimetame merikapsast (Crambe maritima) ja randseahernest. Sääre Laimadal jätkub lõunasuunas kuni 15 km kaugusele ja selle ots on vaid 5m veega. Tipust edela poole jätkub madalik kuni 20 km-ni samuti 4-5m veega kaetuna, kujutades koos tugeva murdlainetusega tõsist ohtu laevaliiklusele.

Laidude botaaniline vaesus korvatakse siin mitmekesise linnustikuga. Siin pesitsevad kühmnokk-luik (2 paari), hahk (50 paari), hallhani (3 paari), tutt-tiir (50 paari), tõmmukajakas (10 paari). Rändeperioodil külastavad laide kurvitsalistest alpi risla, liiva- ja meritüll, valgepõsklagled, hallhaned, kühmnokkluiged ja ujupardid. Vesitükimaa laidudel paikneb ka hallhüljeste lesila.

Irbeni väin on Riia lahte Läänemere avaosaga ühendav väin mandri (Kurzeme) ja Sõrve poolsaare vahel. Kuna väina laius on 27 km, võib selge ilmaga palja silmaga Lätimaad näha. Madalatel on väina sügavus küll alla 5m, aga selle lõunaosa kitsas 20-23m sügavune laevatee sobib ka suurematele laevadele.

"Uus sadam" Läti Henriku kirjelduse järgi kujutab suure tõenäosusega keskaegset kahe sissepääsuga Sääre sadamakohta. Sõrve ranniku lahesopis toimus 1215.a. juunikuus siia tormivarju tulnud 9 ristisõdijate koge ja siinsete saarlaste vahel lahing. Riiast Ojamaale teel olnud koged said sadama madalama sissepääsu kaudu põgenema.

Eesti vanuselt teine tuletorn rajati Sääre tippu Rootsi võimu ajal 1646.a. Küttematerjaliks kasutati ajapikku peaaegu poole Sõrvemaa metsad. Selline arutu ümberkäimine metsarikkustega viis eelpoolmainitud Liivimaa asekuberner Campenhauseni mõttele alustada kultuurmetsa rajamist. Nii moodustati juba 18. saj. lõpus olemasolevatest riigimetsadest ning nendega liidetud talumetsadest ja metsastunud karjamaadest Sõrve riigimetskond. Tema töö tulemust näeme tänaselgi Sõrvemaal.

Sääre maastiku harmooniat on rikutud massiivsete sõjaliste objektide ehitamisega nii I Maailmasõja kui II Maailmasõja ajal.

Esimesest sõjast on järel raskest raudbetoonist valatud suurtükialused, mis ehitati tsaariaegse Venemaa poolt (mille koosseisu kuulus ka Eesti) sakslaste laevastiku hävitamiseks.
II Maailmasõja eel otsustasid venelased ehitada võimsad patareid Abrukale, Pammanale, Kõrusele, Undvale, Kübassaarele, Kõigustele, Ninasele ja Sõrve. Viimase peabloki 4-korruselise maa-aluse ehituse kõrval paiknevast autamaatjuhtimisega suurtükikeskusest olevat esimene hävitav tuleseeria 1941.a. suvel merele suunatudki.

Sääre-Kaugatoma maantee 3. km paremale pöörates jõuame ühe suurtükitorni endise asupaiga juurde. Sama tee 4. km (vasakul vana tee ääres) asub aga patarei endine komandopunkt, mille 2 maa-alust korrust kaeti maskeerimiseks pealt 2m paksuse betooni ja mulla kihtidega. Stebeli patarei Peablokk on vaatamata 1987.a. Peterburi sukeldujate ja meie tuletõrje meeste ühistele pingutustele, siiani veealust saladust hoidmas.

Olles läbinud poole Sõrvemaa marsruudist võime teha lühikokkuvõtte looduses nähtust. Peamisteks suurvormideks on Sõrves nagu Saaremaal üldse lavajas keskkõrgendik ja seda ümbritsevad mereni küündivad tasandikud. Nii laval kui tasandikel esineb väikevorme peamiselt seljakute, künniste ja kühmude näol- tekkelt on need randvallid ja luited, mille vahele jääb madalaid lamedaid nõgusid.

Üheks silmatorkavamaks jooneks Sõrve maastikus on lavajat keskkõrgendikku peaaegu igast küljest piiravad astangud, mis rikkalikumalt ja suurejoonelisemalt ongi välja kujunenud keskkõrgendiku idarindel. Selline on täna osaliselt nähtud Koltsi- Mässa- Mäebe- Mõntu- Hänga astang. Hästi on astang jälgitav ka Sõrve loodetipus. Suurima suhtelise kõrgusega 19m võib uhkustada Viieristi astang.

Nüüd lähemalt pinnakattest. Sõrve kvaternaarsed setted tuleb rühmitada nende tekke järgi:
a) setted, mis tekkisid mannerjää toimel - rühksavi, rändrahnud, viirsavi
b) setted, mis tekkisid peale jääaega mere toimel - mereliiv, rannakruus, tuiskliiv, klibu, munakaline kruus
c) setted, mis tekkisid maismaal - turvas, huumuskihid, alliklubi.

Sõrve pinnakate koosnebki peamiselt rühksavist, mille paksuseks astangute nõlvadel võib olla üle 5m, aga keskkõrgendiku koostises oma 30m. Siinne rühksavi on mergline savi, sisaldades rohkesti liiva, sõmerat ja kruusa. Kohati on rühksavi aga väga savirikas - nagu siin Karuste külast edelapool asuvas saviaugus. Rühksavis ja selle peal leidub alati rohkesti rändrahne. Munakaline kruuski pole midagi muud kui rühksavi, millest merelainetus on välja uhtunud kõik peeneterasema ainese, nimelt savi ja liiva. Munakaline kruus avaneb Lääne-Sõrves esinevail tasandikel, peamiselt näeme seda lamedate rühksavikünniste nõlvadel ja lael.

Tammuna kandis on mereäärne ala soostunud, kuna loomulikku veereziimi muudeti heinamaade laiendamise eesmärgil. Nagu näeme, on siin saavutatud hoopiski vastupidine tulemus.

Allpool Ancylus-rannajoont avanev (noorem) rannakruus on koostiselt varem mainitud vanema rannakruusa sarnane, kuid selle porsumisnähtused puuduvad. Sedatüüpi paljandit nägime Sõrve säärel. Ka Hänga kruusaauk on selline. Niisiis võtab rannakruus koos mereliivaga enese alla peamiselt poolsaare idapoolsemad alad ning moodustab rühksavi peal järgmise olulise pinnakatte osa.
Tuiskliiva tunneme ühtlase terasuuruse ja heleda värvi järgi kergesti ära. Levikualaks on peamiselt Lääne-Sõrve tuiskliiva-alad.
Meist paremale jäävad Loode järvik (kinnikasvanud järv moodustab rähksavise tasandiku lameda nõo), Loode randvallistik (tüüpiliseim Sõrves) ja Loode pank.
Loode randvallistiku kõrgus merepinnast on keskmiselt 2-3m ja koostiseks jäme ümardatud servadega lubjakiviklibu, mis lainete toimel lubjakivist rannas lahti murtud ja ainult vähe kulutatud. Sama jätkub siit piki randa ülespoole.

Loode pangaga algab Ohessaare (ka Ohesaare) lubjakivi paljandumine.

Siin moodustavad kivid 0,7 m kõrguse veepiirilt algava trepistiku, mille jätkumine kõrgemale on tõenäone. Kihid on pealt kaetud lubjakiviklibuga ja koosnevad tumehallist peenkristalsest, lainjate pindadega lubjakivist, mille kihid vahelduvad õhemate või paksemate rohekashalli mergli kihtidega.
Lõunapoolseim Ohessaare lubjakivi paljand on Tammuna külast loodesse jääva väikese maanina lõunarannal. Ilmselt jääb paljand sügavamale irdkivimite alla, kuna näha on seda vaid kitsal rannaribal. Ohessaare lubjakivi kihid ei ole täiesti rõhtsad - neil on kallak kagu poole.

Enne põhjalikku tutvumist Ohessaare lubjakividega,millede päritolu võib olla isegi devoni ajastusse üleminekuaegne, põikame korraks Sõrve "sisemaale" - Laadla külaga tutvuma ning ehtsat maakauplust külastama. Tagasi mere randa sõidame Praeguse Torgu valla keskuse kaudu. On huvitav teada, et näiteks 1929.a. elas kogu Torgu vallas 3011 inimest (1144 meest ja 1867 naist) 773-s talukohas ja nad pidasid 843 hobust, 2107 veist, neist omakorda 1517 lehma, 1415 kadakaste karjamaade pügajat ning 638 siga.

Vana-Torgu teed mööda Jämaja poole sõites jääb umbes poolel maal meile silma Saunamäe kivi, mille mõõtmed Sõrve jaoks aukartustäratavad on (kõrgus 4m, ümbermõõt 21m).

Paleozoiliste setetena esineb gotlandiumi noorim Eestis avanev Ohessaare lubjakivi, mille levimine piirdub Sõrvega ning siin leiduvad järelikult sellelubjakivi ainsad paljandid. Pank on kuni 4 m kõrge ja kõige parem on selle kihtidega tutvuda panga läänerinde lõunatiival.

Ohessaare paljand on väga fossiiliderikas. Siit on leitud peaaegu kõikide siluri selgrootute ja selgroogsete organismide skeletielemente. Esinemissageduselt võib kivistised järjestada: brahhiopoodid, ostrakoodid, krinoidid, karbid, sammalloomad, trilobiidid, gastropoodid, tentakuliidid, tabulaadid, nautiloidid ja rugoosid. Kõik nimetatud vormid on elanud meres. Kalajäänuseid leidub pea kõigis kihtides, põhjusena nimetatakse liikuvat vett, mis neid teatud aladele kokku kandis.

Siinkohal on sobilik rääkida looduskaitsenõuetest: pangal on keelatud ehitus- ja kaevetööd, kivististe kogumine, prahistamine ja panga loodusliku ilme rikkumine mõnel muul viisil.

Praeguse Läänemere piirkonnas toimus laialdaste alade kerkimine mere alt üheaegselt, mille tõttu leidub neis lubjakivides rohkesti savikat ainest, ülemistes kihtides aga liiva, mis mõlemad viitavad rannale. Rand asus peamiselt läänes ja loodes- seal kerkisid siis Skandinaavia mäed. Näiteks Ojamaal, kus sellekohased kihid on täielikult esindatud, leidub ligikaudu vastavais lademeis puhtliivakivegi. Liivakivist valmistati ammusest ajast tuntud Ojamaa käiasid.

Ohessaare nimetus on geoloogilises kirjanduses üsna laialt tuntud. Kahjuks osutus Nõukogude Liidu jäik suletus teaadustööle halvavaks. Siinsed ranna-äärsed alad olid suures osas kohalikelegi suletud.
Vastavaid kihte ja kivistisi on peale Ojamaa veel Norras, Inglismaal ja Põhja- Ameerikas. Põhja-Saksamaal on laialdaselt Ohessaarega samaseid rändkive (nimetatakse tihti Beyrichia- lubjakiviks).

Ületame Jämaja oja, mille lähe on endise Siplase järve kohal. Sõrve püsivaim ja suursuguseim järv langes omal ajal kuivendustööde ohvriks.Oja voolab läbi Soodevahe randvallide, Siplase ja Mõisaküla luidestiku ning suubub siin Jämaja külas merre.

Suuremaks turba- alaks Sõrves on Siplase raba (lõunaosas kõrgrabaturvas, mujal madalsooturvas). Vähesel määral ja õhema kihina leiame turvast Mõisaküla-Siplase luidestiku vahel, Iide külast läänes asuvas nõos, Ida-Sõrve astangute nõlvadel ja jalamil.

Kargini ulatub osa Sõrve keskkõrgendiku loodeosast, astang algab Kargi küla kohal ja jätkub ühtlasena Kargi luidete põhjaosani, kustpeale jaguneb kaheks: Alumine kaob põhjapool Kaunispä (ka Kaunispe) luiteliiva, ülemine jätkub üle Kaunispä oja. Luited on kohati üle 12 m kõrged.

Kargi luidestik paikneb Kargi järsaku lael ja moodustab keskkõrgendiku loodetipu astangute jätkumise ala, mille tuumaks on rähksavi. Astangu tasast lage katab Kaunispä liivik. Kargi luidestik on alguskohaks Kaunispä ojale, mis suubub merre Ranna-Kaunispä luidestiku lõunapiiril.

Siinsete alade ammusest asustusest annavad tunnistust u. IV saj. e.m.a. pärinevad kivikalmed. Endisest mõisast u. 250m kagu pool paiknevad eelrooma rauaajast pärit 4 kivikalmet.

Piki rannaäärset teed sõites ja juba tuttavat maastikutüüpi jälgides jõuame elujõulise Rahuste (varem Randuse) külani. Rannast 200m kaugusel näeme üle pika aja saarekest, see on 9 ha suurune, 1,5 km pikkune lausalise taimkatteta Ooslamaa laid. Laiu looduskaitseline väärtus seisneb siinses linnustikus. Rändeperioodil peatub saare ümbruses kuni 4000 valgepõsk-laglet, 5000 kurvitsalist (alpi risla, liivatüll, plüü, tildrid jt.), hulgaliselt ujuparte (sinikael jt.), sukelparte (sõtkas, aul, kosklad jt.), hallhanisid, kühmnokk-luikesid ning laulu ja väikelindegi. Talvituvatest nimetame 200 isendit kühmnokk-luike, 50 laululuike ja 200 sukkelparti. Haruldastest linnuliikidest pesitsevad siin umbes 3 paari kühmnokk-luikesid, umbes 10 paari hallhanesid ja tutt-tiir. Alates 1965.a. looduskaitse all olev saar pakub ka geoloogilist huvi, seda peamiselt ranna geomorfoloogiliste protsesside uurimise seisukohalt. Saare külastamine on lubatud ainult teadusuuringute eesmärgil.

Liikudes edasi piki Lõo lahe kaarjat kallast ületame Lõpe oja, mis algab Lõopõllu tasandikult ja suubub siin Lõu (ka Lõo) lahte.
Lõpe küla kohal näeme kummalisi metallist kolmnurki kahes reas Kaimri poole suundumas. Tegemist on 1941.a. suvel venelaste poolt kohalike elanike sundabiga paigaldatud kaitseliiniga, mis pidi sakslaste tankide liikumist takistama.

Nüüdsel ajal võib jahihooaja vältel nende kolmnurkade taga jahimehi külitamas näha. 1996.a. andmetel loeti Sõrvemaa metsades kokku umbes 40 põtra, 70 hirve, 400 metskitse ja 150 metssiga. Viimased toodi siia 60-ndatel eksperimendi korras; sigade arvukus tõusis kiiresti ning sundis neid külamehe kartulipõllult lisa võtma. Eks sellel põhjusel olegi lisaks vanadele traditsioonilistele kiviaedadele kerkinud põllulappide kaitseks metallplaatidest (pärinevad sõjaväe lennuväljadelt) ja muust käepärasest materjalist piirded.

Kaugatuma lade (geoloogiline ülemsiluri Piidoli lade) paikneb Kuressaare ja Ohessaare lademe vahel, suurim paksus 70m avaneb Saaremaa lõunaosas ja siin. Tuntumad paljandid on Kaugatuma (ka Kaugatoma) ja Lõu (ka Lõo) pank. Lõu pangal paljanduvad Kaugatuma lademe krinoidlubjakivid on samuti kivististerikkad. 1,0m kõrguse panga seina sisse on moodustunud tabulaadikolooniate väljamurenemisest miniatuursed koopad. Nende sügavuses leidub korallide kivistisi. Tabulaadid ise on säilinud kasvuasendis ning pole oluliselt purunenud. Veel leiame siit stromatoporaatide, brahhiopoodide ja ostrakoodide fossiile. Nii Lõu kui järgnev Kaugatuma pank pakuvad huvi ka botaaniliselt - mõlema panga pragudes kasvavad haruldastest sõnajalaliikidest pruun- ja müürraunjalg.

Lõu loopealne koos rannaäärsete pankadega taotletakse riigi looduskaitsemaaks haruldaste loopealsetüüpide, taime- ja samblikuliikide ning Kaugatuma lademe tüüppaljandite kaitseks. Taotletav ala hõlmab ka Kaugatuma neeme ning Easte metsa. Territooriumi kogupindalaga 514 ha.
Lõu loopealsel esinevad Eestis mujal vähelevinud loodude tüübid (plaat-, klibu-, nõgu- ja nõmmlood). Huvitavatel loonõmmedel võib leida väga haruldasi taimekooslusi (näit. plaatloodude kukeharjakooslus). Siin on pelgupaiga leidnud sellised haruldased samblikud nagu näiteks arktoalpiinsed, subokeniaalsed jt.) Võib julgelt öelda, et samblikuliikide arvu poolest (vähemalt 100) on Lõu loopealne Eestis kindlalt esikohal. Kui võtta arvesse, et kõrgemaid taimi on siin registreeritud üldse 400, siis on samblike osakaal flooras küll väga suur. Tavaliste, sageli esinevate samblikkuliikide kõrval on siin arvukalt haruldasigi.

Easte metsa puhul on tegemist naadi- angervaksa kasvukohatüüpi niiske salumetsaga. Looduskaitse seisukohalt on siin tähelepanuvääriv metsõunapuu massiline esinemine, samuti künnapuude rohkus. Looduskaitsealustest taimeliikidest moodustavad kõige suurema rühma käpalised e. orhideed. Nendest esinevad siin: püramiidjas koerakäpp, jumalakäpp, tõmmu käpp, hall käpp, kahkjas punane sõrmkäpp, kärbesõis, harilik käöraamat ja suur käopõll. Siinkandis on lubatud vaid piiratud loodusturism.

Rand madalranniku piirides on valdavas enamikus kaetud munakalise kruusaga, samuti näeme läänemadalranniku põhimoreense aluspõhjaga osades palju rändrahne. Sõrve suurimat rändrahnude külvi võib jälgida Lõo karjamaal ja loopealselgi.
Kaugatuma panga pikkus on 360m, sellest paljandina 130m, kõrgus 1,9m. Pank jääb merest 40-50m eemale ja selle jalami moodustab 12m laiune rusukalle. Panga alumises osas, 3,5m sügavuseni ulatuvates murrutuskulbastes avanevad suhteliselt nõrgad, muguljad, massiliselt brahhiopoode sisaldavad savised lubjakivid mergli vahekihtidega. Ülemises osas on lainjaskihilised kõvad krinoidlubjakivid. Kivim sisaldab massiliselt mereliiliate varrelülisid, mistõttu seda kutsutakse "sõrmuspaeks" või mõnikord ka "rõngaspaeks".
Kaugatuma neeme moodustab paene rand, kus olenevalt mereveetasemest võib umbes 200m pikkusel ja paari meetri laiusel rannaribal näha siluri mere kivistunud laineviresid. Kumerate, looklevate harjade vahe ulatub 80 cm, kõrgus kuni 10 cm.

Oleme seljataha jätmas mineviku ja oleviku Sõrvemaad, aga tükikese sellest tuulte tallermaast võime me igaüks mõtetes kaasagi viia.

Pärast tugevat kehakinnitust Salme restoranis siirdume tagasi Saaremaa "pealinna".






Iide küla, Torgu vald, 93101 Saare maakond, telefon: +372 45 70 450, faks: +372 45 70 450, e-post: torgu(ät)torgu.ee